Esimene päev 

Kaheteistkümnes august, äratuskell hakkas karjuma kell 4. Võite ise arvata kui hea meel mul selle üle oli, aga polnud midagi parata, kell 5 pidi lennujaamas olema, sest kell 7 lahkub lennuk Viini. Peale lendu sõitsime bussiga Ungarisse, Szazhalombattasse, kus on festivali süda ning meie kodu kümneks päevaks. Lend ja bussisõit sujusid rahulikult. Esimene üllatus ootas meid majutuskohas - saime teada, et hosteli asemel peame ööbima koolis. Tüdrukud said endale kaks klassiruumi, poisid ühe. Algul olime kõik veidi pettunud, kuid ajapikku harjusime olukorraga – aga sellega meie üllatused ei lõppenud. Veidi hiljem, saime ühelt meie välismaalasest saatjalt teada, et me ei tohi koolist ilma järelvalveta lahkuda. Vaikselt hakkas tekkima näriv ärevus, kuid juba kümme minutit hiljem oli Karel oma sarmiga meid vabastanud ning natukese aja pärast saime teha oma esimese poetuuri vabade lindudena. Enne seda hüppasime veel läbi kultuurimajast, kust saime kätte oma festivalipassid. Kuna meile anti õhtu lõpuni vaba aega, siis lahutasime oma meelt laua- ja kaardimängudega. Esimeseks ülesandeks festivalil oli tuua endaga kaasa enda kodumaaga seonduvaid asju, et nendest saaks eri-riikide näitus korraldada.
 
Esimene tõeline ühistegevus kõigi leesikatega oli õhtusöök. Toit oli väga maitsev - kana friikartulitega. Peale sööki oli meil taas veidi vaba aega ning selle sisustasime jäätiseputka ühiskülastusega. 

Õhtul toimus meie linnas ööbivate rahvaste pidu, kus kõik rühmad pidid end kiirelt tutvustama ning rahvale ühe tantsu õpetama. Meie õpetasime tantsu “Kalamies”. Teistest riikidest olid esindatud USA, Tahiti, Prantsusmaa, Mehhiko, Panama, Küpros, Bolivia, Ungari ja kindlasti oli neid veel, kuid hetkel ei tule kedagi rohkem meelde. Pidu oli väga lõbus ning vaatamata umbsele 35 kraadisele ruumile tantsisime kõiki tantse kaasa ning tagasi majutusse suundudes tilkusid kõik higist. Järgnes kiire dušš, muljete jagamine ning järgneva päeva plaanide kuulamine. Tuli kustus kell 01.00 ja kõik suikusid vaiksesse unne.