Wednesday, August 22, 2018

Viimane päev, kokkuvõte, tänusõnad

Ärkasime kell kuus hommikul. Keskmiselt saime rühma peale und 3-4 tundi. Õnneks olid kõigil kohvrid pakitud ning viimane asi, mille pärast muretsema pidime oli klasside koristamine, mis osutus tegelikult väga aeganõudvaks tegevuseks. Kell 7 hakkas buss Viini lennujaama sõitma. Terve sõit valitses bussis haudvaikus, sest iga viimanegi hing magas (otseloomulikult välja arvatud bussijuht). Lennujaama jõudes jätsime hüvasti oma reisisaatjatega ning andsime neile ka kingitused. 

Järgmiseks katsumuseks oli Kareli kohvri lisakilodest lahti saamine. Õnneks saime ka sellega ilusti hakkama. Lennujaamas saime umbes kaks tundi vaba aega enne check-ini. Selle aja saatsime mööda mäkis.

 Kell 14.00 algas pardale minek ning 14.30 tõusis lennuk graafikusiseselt õhku. Kell 17.30 maandusime Tallinnas.

Reis oli minu arvates väga tore. Saime õppida palju uut ja huvitavat teiste riikide kultuuri ja traditsioonide kohta. Leidsime palju uusi sõpru ning saime paremateks sõpradeks ka vanade tuttavatega. Elasime koos läbi ekstreemse kuuma ja mässava tormi. Kümme päeva möödus ühest otsast kui linnutiivul, sest kogu aeg oli midagi teha, kuid teisest otsast tundus see kui kuu aega, mõeldes kogemuste hulgale, mis reisilt saime. 

Sooviksin tänada inimesi, kelleta poleksin seda reisi ette kujutanud. Esimesena tänaksin meie treenerit Kristiina Siigi, kelleta me arvatavasti poleks siia festivalile pääsenud. Sooviksin tänada meie saatjaid Karelit, Martinat ja Kaisat, kes olid meiega terve reisi väga kannatlikud, hoolivad ja lõbusad. Tänaksin ka meie ungarlastest saatjaid Brunot, Florat ja Kergösid, kuid ei usu, et nad sellest midagi aru saaksid. Tooksin esile ka oma tantsupartneri Marise  ja sõbra Emma Lotta, kes aitasid mind blogiga. Nendeta oleks siin olnud vähemalt kümme korda rohkem vigu. Kõige olulisemad jätan loomulikult kõige viimaseks: tahan südamest tänada kõiki Leesikaid, kes tegid sellest reisist tõeliselt toreda ja vahva kogemusega. Ootan pikisilmi järgmist väljasõitu Leesikate seltsis. 


Selline oligi meie Ungari reis
Kümnes päev 


Äratuskell helises kell 6.30. Ärkasime nii vara, et minna Budapesti. Algne plaan oli see, et meie välissaatja Bruno tutvustab meile linna, kuid varsti saadi aru, et kõigil on omad soovid ning saime neli tundi vaba aega. Kõige populaarsemad tegevused olid pildistamine, shoppamine ja jalutamine.

Kui olime festivali linna tagasi jõudnud oli esimeseks tegevuseks sõpruse-puu istutamine. Sellest üritusest võtsid osa kõik osalevad riigid. 

Peale puu istutamist toimus liputseremoonia, mis minu arvates ebaõnnestus, sest keegi ei saanud aru, mis täpselt toimus. Siis oli aeg rahvarõivad selga panna ning festivali lõputseremooniale minna. Nagu festivali avamiselgi alustasime rahva eest mööda kõndimisega ja neile lehvitamisega. Taaskord suundusime samasse garaaži, kuhu avamiselgi. Seal pidime ootama oma korda esinemiseks. Esitasime kadrelit. Kui kõik riigid olid oma viimased etteasted ära teinud, oli aeg festivali ametlikuks lõpetamiseks. Kõik riigid kutsuti lavale ning lasti muusikat, mille saatel pidime kätega vehkima. Üritus lõppes suure segadusega, sest ootasime kõik suurejoonelist ilutulestikku, mis jäigi tulemata. Selle asemel käsutati meid ühel hetkel lavalt maha ja oligi kõik. Kooli tagasi jõudes istusime kõik koos maha ning rääkisime, mis reisi juures meeldis, mis mitte. Pakkisime ära ka kohvrid. Õhtul toimus viimane ööklubi kuhu enamus meist ka pidutsema läksid mõtlemata, et hommikul kell 7 läheb buss lennujaama. 

Monday, August 20, 2018

Üheksas päev 


Saime magada kella 11-ni. Meid äratati halbade uudistega: lisaks kahele esinemisele eri-linnades toimub veel kaks paraadi, mis meie jaoks tähendas seda, et peame terve päev rahvariietes olema. Nagu eilegi, sõitsime teise linna peale lõunasööki, mis meie jaoks oli hommikusöök. Algas rongkäik. Kuumus tappis. Kilomeetrise rongkäigu peale tegime vähemalt 5 puhke- ja joogipausi. Seejärel toimus 4-minutiline esinesime, kus esitasime kangakudumist. Peale esinemist sõitsime järgmisesse linna. Pesapaigaks saime väikse klassiruumi, kuhu toodi ka meie õhtusöök.

Enne esinemisi toimus taas rongkäik, kuid eelmisest palju väiksem. Esinenesime lühikese ja lihtsa, kuid lööva etteastega, mis paistis publikule väga meeldivat. Kui kõik riigid olid esinenud, läksime lavale tagasi, et nautida ilutulestikku, kuid palju põnevamaks osutus väikeste küünaldega mängimine, mis meile miskipärast kätte pisteti.

 Laval käimiste vahel oli ka aega jäätise söömiseks ja puu all pikutamiseks, mis pika ning väsitava päeva pisutki helgemaks muutis. Tagasi kodulinna jõudsime alles kell 1. ei toimunud pidu ega isegi igaõhtust koosolekut, sest homme varahommikul ootab meid lõpuks pikem väljasõit Budapesti.

Kaheksas päev 


Täna oli meil terve hommikupoolik vaba. Aega sisustasime magamisega: ärkasime kõik kell 11-12. Kell 1 oli lõunasöök, mis meie jaoks oli tegelikult hommikusöök. Kell 2 sõitsime teise linna(mille nimi mul meelde ei jäänud) esinemisele. Kõigepealt toimus kiire proov ja peale seda pidime rahvarõivad selga panema ja rongkäigule minema. Rongkäik oli minu jaoks pettumus, sest pealtvaatajaid eriti ei olnud. 

Kui rongkäik läbi sai oli aeg esinemiseks. Esinemine oli lühike, kuid hoogne. Tantsisime kõiki oma lemmiktantse: kirp, kohaanuška, kangakudumine, kadrel. Peale esinemist läksime õhtusöögile. Saime esimest korda reisi jooksul liha, mis ei olnud kana. Õhtul toimusid miss ja mister summerfesti valimised. Eestit esindasime mina ja Miia Maris. Kategooriaid oli kaks: sportlik ja pidulik. Kuigi kumbki meist auhinda ei saanud oli see meie jaoks väga lahe kogemus ja oleksime nõus seda iga kell uuesti tegema.

Sunday, August 19, 2018

Seitsmes päev 


Hommik algas taaskord rutuga. Tänaseks põhjuseks oli väsimus: olime kõik eile poole ööni retrodiskol tantsinud. Hommik algas kõigepealt meie enda lauluprooviga ja hiljem kultuurimajas kõikide riikide ühisprooviga. Kell 10.45 algas missa, kus kõik riigid pidid esitama ühe emakeelse laulu. Meie laulsime laulu “Mu süda ärka üles”, mille autoriks on Daniel Reuss. Ühislauludeks olid Leonard Coheni “Hallelujah” ja laul filmist “Nunnad Hoos”  “I will follow him”. 

Peale missat kutsuti meid sööma armastuse lauda. Lauda kutsuti armastuse lauaks, sest kõik laudadel olevad suupisted olid valmistatud kohalike inimeste poolt, tänutäheks esinemiste eest. 

Kõhud täis, saime veidi puhata. Peale puhkust hakkasid proovid õhtuse kontserdi jaoks. Enne kontserti pidime veel mõndade kohalike lastega tantsima. Õpetasime neile kolonntantsu, rukkilõikust, kalamiest ja tervet valda. Mina tantsisin ühe väga armsa neljaaastase tüdrukuga, kes mulle lõpus ka kalli tegi. Kell 7 algas kontsert. Täna olid meil kavas ainult tantsud, mis tähendas, et välja jäid mängud ja laulud. Õhtune esinemine läks väga hästi. See oli arvatavasti kõige meeleolukam muuseumikavaga esinemine, mida olen kogenud ja rahvas ei olnud aplausiga kitsi. 

Peale kontserti saime õhtusööki ja esinesid pillimehed. Otseloomulikult ei saanud me lasta oma pillimeestel üksibda mängida, seetõttu toetasime neid tantsuga. Diskole ei jaksanud täna õhtul keegi minna. 

Saturday, August 18, 2018

Kuues päev 


Tänane päev algas suure rutuga. Põhjuseks oli see, et Karel oli öelnud, et peame 10.20 kultuurimajas olema, kuid tegelikult oli seal vaja olla hoopis 10.10. Hommikusöögist oli enamus meist loobunud, sest lõuna oli juba kell 13.00, ja 10 polnud me isegi vooditest tõusnud, sest 10 minutist piisab, et kultuurimajja jõuda. Kultuurimajas toimus kuldse südame gala, kus esinesid erinevate puuetega inimesed: tantsijad ratastoolides, kurt tantsija, taunisündroomiga inimesed, pime mees laulis ja mängis klaverit. Gala oli väga liigutav. Paljud nutsid (mina kaasa arvatud) ning iga numbri lõpus tõusti juubeldades püsti. Kontsert tuletas kõigile meelde, et miski pole võimatu, kui seda piisavalt tahta ja selle nimel töötada. 

Ülejäänud päev ja õhtu sarnanesid eilsele. Esinesime pooletunnise kavaga, sama tegid ka teised riigid. Tagasi kooli jõudes terroriseerisid meid vaablased, kellele panime nimeks Mikk ja Peeter. Kuigi meie neile vist väga ei meeldinud, otsustasime siiski head inimesed olla. Püüdsime nad kinni ja lasime tagasi loodusesse.
 
Pärast seiklusi putukatemaailmas otsustasime Marise ja Emmaga väiksematele tutvustada lemmikasja, mis Madli meile õpetanud on - mudimisringi. Õhtul toimus taaskord disko. Teemaks oli seekord retro ning toimus dancing queeni valimine. Meid esindas Sanna.

Peol saime ka väikese üllatuse: peale Sanna esindasid Eestit ka meie täiskavanutest saatjad Martina ja Kaisa. Arvan, et hommikul on kõigil kurgud kaasaelamisest valusad. 

Thursday, August 16, 2018

Viies päev 


Hommik algas kell 10 hommikusöögiga. Esimene tantsuproov oli kell 11. Vastandiks eilsele mõnusale jahedale ilmale oli täna õues lausa saun. Peale pooletunnist proovi tilkusime kõik higist. Lõunasöök oli meil täna eriti varajasel ajal - kell 1, sest meil oli vaja bussiga teise linna esinema minna. Rühma tuju oli terve hommikupoolik kergelt kehvavõitu. See oli tingitud väsimusest ja liigsest kuumusest. Õnneks on meil reisil kaasas Leesikate päikesekiir - Miia Maris, kes sellist olekut ei talu. Teel lõunasöögile otsustas ta kõlarist mängima panna ABBA ning mõne hetkega oli kõigil tuju laes, tantsiti ja lauldi. Nakatasime teel söögikohta ka mõned möödakõndijad. Muusika võttis meie üle võimust ning ületasime kogemata vales kohas teed. Samal hetkel sõitis mööda politsei. Kartsime, et saame trahvi, kuid politsei lasi vaid korra signaali ja sõitis edasi. Kell 14.30 alustasime sõitu Szigetzentmiklósse (ma ei toksinud siia suvalist tähekombinatsiooni, see on tõesti linna nimi). Alustuseks toimus meil põhjalik lavaproov, sest siin leidis aset meie esimene pikem esinemine.
 
Enne esinemist käisime kohalikele lastele Eesti tantse õpetamas ning nendega tantsimas. Oli aeg kontserdiks. Peale meie, esinesid veel Küpros, Prantsusmaa, Panama ja Tahiti. Esinemine läks hästi ning meile elati kaasa.

Olen varemgi öelnud, et peale proovi või esinemist on meie riided higist tilkunud, kuid nii märgi riideid peale esinemist pole mina veel näinud - ka aluspesu oli kõigil läbimärg. Kui riided olid vahetatud saime nautida teiste riikide esinemisi. Prantsusmaa on olnud minu isiklik lemmik kogu siinviibitud aja. See pani mind mõtlema, et ehk olengi pigem Euroopa rahvatantsu pooldaja. Eestisse tagasi jõudes peab kindlasti youtube’st üles otsima Inglismaa, Hispaania, Portugali, Horvaatia jt Euroopa riikide rahvatantsud. Suure üllatuse valmistasid ka Panama mehed, kes väga sensuaalselt oma puusi hööritasid. Õhtul toimus Men in Black teemaline disko, kus toimus kõige vaimukama tantsija valimine. Eestit esindas suurepäraselt Jürgen. 

Kahjuks ta auhinda ei võitnud, kuid vaatamate selle oli siiski väga tore. 

Wednesday, August 15, 2018

Neljas päev

Saime magada kümneni. Tänane hommik oli palju jahedam kui kõik varasemad. Oli mõnus vahelduseks ka külma tunda. Hommikusöök söödud, kutsus Karel meid kõiki kokku, et koosolekut pidada ja tänase päeva plaanidest rääkida. Saime teada, et meil on tervelt kuus tundi aega, enne kui peame rahvarõivis kultuurimaja juures olema. Emmal tuli idee, et võiks minna lähedal asuvasse veeparki. Kõigile meeldis see idee ning Karelilt luba saadud suundusimegi sinna. Enne veeparki tegime veel kiire toidupeatuse. Veepargis oli väga lõbus ja endalegi märkamatult oli möödunud kolm tundi. 

Peale sellist pingutust oleks küll tahtnud jalad võrkkiiges taeva poole visata, kuid paraku oli aeg juba nii hiline, et pidi kooli tagasi minema ning rahvariideid selga panema. Festivali avamine take 2! Esmalt ootasime 30 minutit rivis, et pealtvaatajate eest mööda kõndida ja neile lehvitada. Seejärel suundusime maaalusesse parklasse, kus pidime ootama umbes pool tundi oma esinemiskorda.

Peale esinemist pidime sinna tagasi minema, kuid see kord oli paus järgmise sündmuseni kaks tundi. Avapauk lõppes kõikide rühmade kogunemisega lava peal ja ees. Mängis muusika ning paukus ilutulestik.
 
Lõpuks oli aeg koju puhkama minna. Suur avatseremoonia ja pikk vees hullamine oli meid nii ära väsitanud, et diskole ei jaksanud enam mitte keegi minna.


Tuesday, August 14, 2018

Kolmas päev 

Täna oli äratus kell 8. Võrreldes eilsega oli vähemalt minul täna palju raskem ärgata. Hommikusöögiks olid täna kaks kuklit, kateteks või ja moos. Mõned meist olid eile endale poest head ja paremat ostnud, et seda hommikul kuiva saia asemel süüa. Nii mulle kui ka paljudele teistele hakkas see mõte aine rohkem meeldima – tundub, et järgnevad hommikud hakkavad meil rikkalikuma toidulauaga olema. 
Hommik oli täis kõiksugu proove: tantsuproovid, lavaproovid, rongkäiguproovid. 

Märkamatult sai kell pool üks ning aeg oli lõunaks- kana ja kartulipuder – ikka vanas heas koolimaja sööklas, mis asub kultuurikeskuse kõrval ning kus tuleb salvrätikutega higi pühkida, sest kõik rühmad einestavad korda-mööda samas saalis koos. Peale seda toimus veel viimane proov ning oligi aeg rahvariided selga panna. 

Kuna väljas oli väga palav, 31 kraadi õhutemperatuuri + lauspäike, siis võite isegi ette kujutada, kui meeldiv oli täisrõivis ringi kõndida. Suundusime gruppide ühispildistamisele. Oli aeg festival ametlikult lipuheiskamisega avada. Seisime rivis ja vaatasime lipuheiskamist kui märkasin lippude taga aina tumedamaks muutuvaid pilvi. Meenusid varasemad jutud, et just täna lubati tormi. Tuju hakkas vaikselt kehvemaks muutuma, sest tormi korral oli lubatud avapidustused edasi lükata ning meie jääksime ilma vabast päevast Budapestis. Vaatamata pilvedele alustati siiski rongkäiku. Jõudsime kaks korda oma süidi läbi tantsida (Vengerka->paigaljäämise polka->kiigadi-kaagadi->kirp->tuljak) kui meie välissaatja meid kõiki endale järele kutsus ning kõrvalolevasse Tescosse jooksis. Vaevu olime poodi sisse jõudnud kui algas üks suurimaid torme, mida oma elus näinud olen.
 
Natukese aja pärast hakkas Tescosse laekuma ka teisi rahvatantsurühmasid, kes erinesid meist selle poolest, et nemad astusid poodi sisse läbimärgadena. Inimesid jagunesid kaheks: need, kes nutsid ning need, kes naersid.
 
Meie kaldusime pigem nende poole, kes naersid aga samas ei saanud me ka tormi tunda. Vahepeal läks mitu korda elekter ära ning saime tunda tõelist keldriluugivalgust. Olime seal poes umbes tund aega kui meid hakati paari kaupa autode peale võetama ning kultuurimajja sõidutama. Vaatamata halvast ilmast, märgadest riietest ja šokeerivast rongkäigust olid inimeste tujud head ning mängiti pilli. Sellist võimalust ei saanud käest lasta ning Leesikad panid peo püsti. Paari minuti pärast tantsis terve kultuurimaja. Õhtu lõppes diskoga ning kõva kräuga, kuhu olid kõik rühmad vaatamata vanusele kutsutud, et kompenseerida rasket päeva korraldajate jaoks, aga lõbusat ning põnevat päeva meie jaoks! 

Szia! (Head Aega) 

Monday, August 13, 2018

Teine päev 


Päev algas kell 9. Kuigi algul tundus see meile kõigile liiga varane aeg ärkamiseks, siis tegelikult selgus, et saime piisavalt unetunde ja kõik olid üldjuhul välja puhanud. Hommikusöögiks oli kaks kuklit, vorsti-, singi-, tomativiil ja kaks kurgiviilu. Kõht täis, suundusime kultuurimajja mannekeenile rahvarõivaid selga panema, et neid teistele riikidele näidata. 

Sellele järgnes ungarlaste tutvustav avaetteaste. Näidati huvitavat filmi Ungari traditsioonidest ja vaatamisväärsustest. Mulle tuli üllatusena, et ruubikukuubik pärineb justnimelt Ungarist. Peale filmi algas kontsert. Meile tantsisid nii noored kui ka vanad ungari tantsijad. Esinemise lõpus oli terve saal vaimustusest püsti. Oli aeg lõunasöögiks, milleks oli supp, moosisaiad ja arbuus. Järgnes tantsude õpetamine, kus riigid said taaskord võimaluse mõnd oma tantsu teistele õpetada. Kõigile eilsetele riikidele lisandusid veel näiteks Lõuna-Korea, Tai, Venemaa, Hiina, seega võite ise ette kujutada kui väsinud me peale kõiki tantse olime. Kell 5 tuli meile buss järele, et sõita ei kuskile mujale kui Ungari südamesse - Budapesti. Peale tunnipikkust palavat bussisõitu oli meil au tervelt 20 minutit nautida linna kauneimat vaadet.

Kell 7 oli meil plaanitud laevasõit jõel, mida enamik meist kõige rohkem ootas. Kahjuks tuli välja, et suur laev, kuhu kõik rühmad pidid ära mahtuma oli katki läinud ning lahenduseks pandud sõitma kaks väiksemat laeva: üks noorematele ning teine vanematele. Nii läksid luhta meie plaanid laeval pidutseda ja tantsida, sest pidime sõitma väikese paadiga, kuhu vaevu mahtus jalutama. Ja nagu sellest poleks veel küllalt olnud, trügisid kõrgõztanlased meist järjekorras ette ning seetõttu ei saanud me isegi õues istuda. Sellega veel õudustesaaga paadis ei lõppenud: meil paluti esitada paar pillilugu ning kui võimalik, siis ka veidi tantsida. Pillimehed olid vaevu jõudnud ühe loo esitada kui kõrval hakati trummi taguma ning niisama kriiskama. See oli minu arvates väga solvav ja üleolev suhtumine, kuhu korraldajad oleksid pidanud vahele astuma. Paadisõidu lõpupoole kõik rahunes. Saime väljas istuda ja veidi isegi tantsida lning päev lõppes igati positiivses meeleolus. 
Esimene päev 

Kaheteistkümnes august, äratuskell hakkas karjuma kell 4. Võite ise arvata kui hea meel mul selle üle oli, aga polnud midagi parata, kell 5 pidi lennujaamas olema, sest kell 7 lahkub lennuk Viini. Peale lendu sõitsime bussiga Ungarisse, Szazhalombattasse, kus on festivali süda ning meie kodu kümneks päevaks. Lend ja bussisõit sujusid rahulikult. Esimene üllatus ootas meid majutuskohas - saime teada, et hosteli asemel peame ööbima koolis. Tüdrukud said endale kaks klassiruumi, poisid ühe. Algul olime kõik veidi pettunud, kuid ajapikku harjusime olukorraga – aga sellega meie üllatused ei lõppenud. Veidi hiljem, saime ühelt meie välismaalasest saatjalt teada, et me ei tohi koolist ilma järelvalveta lahkuda. Vaikselt hakkas tekkima näriv ärevus, kuid juba kümme minutit hiljem oli Karel oma sarmiga meid vabastanud ning natukese aja pärast saime teha oma esimese poetuuri vabade lindudena. Enne seda hüppasime veel läbi kultuurimajast, kust saime kätte oma festivalipassid. Kuna meile anti õhtu lõpuni vaba aega, siis lahutasime oma meelt laua- ja kaardimängudega. Esimeseks ülesandeks festivalil oli tuua endaga kaasa enda kodumaaga seonduvaid asju, et nendest saaks eri-riikide näitus korraldada.
 
Esimene tõeline ühistegevus kõigi leesikatega oli õhtusöök. Toit oli väga maitsev - kana friikartulitega. Peale sööki oli meil taas veidi vaba aega ning selle sisustasime jäätiseputka ühiskülastusega. 

Õhtul toimus meie linnas ööbivate rahvaste pidu, kus kõik rühmad pidid end kiirelt tutvustama ning rahvale ühe tantsu õpetama. Meie õpetasime tantsu “Kalamies”. Teistest riikidest olid esindatud USA, Tahiti, Prantsusmaa, Mehhiko, Panama, Küpros, Bolivia, Ungari ja kindlasti oli neid veel, kuid hetkel ei tule kedagi rohkem meelde. Pidu oli väga lõbus ning vaatamata umbsele 35 kraadisele ruumile tantsisime kõiki tantse kaasa ning tagasi majutusse suundudes tilkusid kõik higist. Järgnes kiire dušš, muljete jagamine ning järgneva päeva plaanide kuulamine. Tuli kustus kell 01.00 ja kõik suikusid vaiksesse unne.