Wednesday, August 22, 2018

Viimane päev, kokkuvõte, tänusõnad

Ärkasime kell kuus hommikul. Keskmiselt saime rühma peale und 3-4 tundi. Õnneks olid kõigil kohvrid pakitud ning viimane asi, mille pärast muretsema pidime oli klasside koristamine, mis osutus tegelikult väga aeganõudvaks tegevuseks. Kell 7 hakkas buss Viini lennujaama sõitma. Terve sõit valitses bussis haudvaikus, sest iga viimanegi hing magas (otseloomulikult välja arvatud bussijuht). Lennujaama jõudes jätsime hüvasti oma reisisaatjatega ning andsime neile ka kingitused. 

Järgmiseks katsumuseks oli Kareli kohvri lisakilodest lahti saamine. Õnneks saime ka sellega ilusti hakkama. Lennujaamas saime umbes kaks tundi vaba aega enne check-ini. Selle aja saatsime mööda mäkis.

 Kell 14.00 algas pardale minek ning 14.30 tõusis lennuk graafikusiseselt õhku. Kell 17.30 maandusime Tallinnas.

Reis oli minu arvates väga tore. Saime õppida palju uut ja huvitavat teiste riikide kultuuri ja traditsioonide kohta. Leidsime palju uusi sõpru ning saime paremateks sõpradeks ka vanade tuttavatega. Elasime koos läbi ekstreemse kuuma ja mässava tormi. Kümme päeva möödus ühest otsast kui linnutiivul, sest kogu aeg oli midagi teha, kuid teisest otsast tundus see kui kuu aega, mõeldes kogemuste hulgale, mis reisilt saime. 

Sooviksin tänada inimesi, kelleta poleksin seda reisi ette kujutanud. Esimesena tänaksin meie treenerit Kristiina Siigi, kelleta me arvatavasti poleks siia festivalile pääsenud. Sooviksin tänada meie saatjaid Karelit, Martinat ja Kaisat, kes olid meiega terve reisi väga kannatlikud, hoolivad ja lõbusad. Tänaksin ka meie ungarlastest saatjaid Brunot, Florat ja Kergösid, kuid ei usu, et nad sellest midagi aru saaksid. Tooksin esile ka oma tantsupartneri Marise  ja sõbra Emma Lotta, kes aitasid mind blogiga. Nendeta oleks siin olnud vähemalt kümme korda rohkem vigu. Kõige olulisemad jätan loomulikult kõige viimaseks: tahan südamest tänada kõiki Leesikaid, kes tegid sellest reisist tõeliselt toreda ja vahva kogemusega. Ootan pikisilmi järgmist väljasõitu Leesikate seltsis. 


Selline oligi meie Ungari reis
Kümnes päev 


Äratuskell helises kell 6.30. Ärkasime nii vara, et minna Budapesti. Algne plaan oli see, et meie välissaatja Bruno tutvustab meile linna, kuid varsti saadi aru, et kõigil on omad soovid ning saime neli tundi vaba aega. Kõige populaarsemad tegevused olid pildistamine, shoppamine ja jalutamine.

Kui olime festivali linna tagasi jõudnud oli esimeseks tegevuseks sõpruse-puu istutamine. Sellest üritusest võtsid osa kõik osalevad riigid. 

Peale puu istutamist toimus liputseremoonia, mis minu arvates ebaõnnestus, sest keegi ei saanud aru, mis täpselt toimus. Siis oli aeg rahvarõivad selga panna ning festivali lõputseremooniale minna. Nagu festivali avamiselgi alustasime rahva eest mööda kõndimisega ja neile lehvitamisega. Taaskord suundusime samasse garaaži, kuhu avamiselgi. Seal pidime ootama oma korda esinemiseks. Esitasime kadrelit. Kui kõik riigid olid oma viimased etteasted ära teinud, oli aeg festivali ametlikuks lõpetamiseks. Kõik riigid kutsuti lavale ning lasti muusikat, mille saatel pidime kätega vehkima. Üritus lõppes suure segadusega, sest ootasime kõik suurejoonelist ilutulestikku, mis jäigi tulemata. Selle asemel käsutati meid ühel hetkel lavalt maha ja oligi kõik. Kooli tagasi jõudes istusime kõik koos maha ning rääkisime, mis reisi juures meeldis, mis mitte. Pakkisime ära ka kohvrid. Õhtul toimus viimane ööklubi kuhu enamus meist ka pidutsema läksid mõtlemata, et hommikul kell 7 läheb buss lennujaama. 

Monday, August 20, 2018

Üheksas päev 


Saime magada kella 11-ni. Meid äratati halbade uudistega: lisaks kahele esinemisele eri-linnades toimub veel kaks paraadi, mis meie jaoks tähendas seda, et peame terve päev rahvariietes olema. Nagu eilegi, sõitsime teise linna peale lõunasööki, mis meie jaoks oli hommikusöök. Algas rongkäik. Kuumus tappis. Kilomeetrise rongkäigu peale tegime vähemalt 5 puhke- ja joogipausi. Seejärel toimus 4-minutiline esinesime, kus esitasime kangakudumist. Peale esinemist sõitsime järgmisesse linna. Pesapaigaks saime väikse klassiruumi, kuhu toodi ka meie õhtusöök.

Enne esinemisi toimus taas rongkäik, kuid eelmisest palju väiksem. Esinenesime lühikese ja lihtsa, kuid lööva etteastega, mis paistis publikule väga meeldivat. Kui kõik riigid olid esinenud, läksime lavale tagasi, et nautida ilutulestikku, kuid palju põnevamaks osutus väikeste küünaldega mängimine, mis meile miskipärast kätte pisteti.

 Laval käimiste vahel oli ka aega jäätise söömiseks ja puu all pikutamiseks, mis pika ning väsitava päeva pisutki helgemaks muutis. Tagasi kodulinna jõudsime alles kell 1. ei toimunud pidu ega isegi igaõhtust koosolekut, sest homme varahommikul ootab meid lõpuks pikem väljasõit Budapesti.

Kaheksas päev 


Täna oli meil terve hommikupoolik vaba. Aega sisustasime magamisega: ärkasime kõik kell 11-12. Kell 1 oli lõunasöök, mis meie jaoks oli tegelikult hommikusöök. Kell 2 sõitsime teise linna(mille nimi mul meelde ei jäänud) esinemisele. Kõigepealt toimus kiire proov ja peale seda pidime rahvarõivad selga panema ja rongkäigule minema. Rongkäik oli minu jaoks pettumus, sest pealtvaatajaid eriti ei olnud. 

Kui rongkäik läbi sai oli aeg esinemiseks. Esinemine oli lühike, kuid hoogne. Tantsisime kõiki oma lemmiktantse: kirp, kohaanuška, kangakudumine, kadrel. Peale esinemist läksime õhtusöögile. Saime esimest korda reisi jooksul liha, mis ei olnud kana. Õhtul toimusid miss ja mister summerfesti valimised. Eestit esindasime mina ja Miia Maris. Kategooriaid oli kaks: sportlik ja pidulik. Kuigi kumbki meist auhinda ei saanud oli see meie jaoks väga lahe kogemus ja oleksime nõus seda iga kell uuesti tegema.

Sunday, August 19, 2018

Seitsmes päev 


Hommik algas taaskord rutuga. Tänaseks põhjuseks oli väsimus: olime kõik eile poole ööni retrodiskol tantsinud. Hommik algas kõigepealt meie enda lauluprooviga ja hiljem kultuurimajas kõikide riikide ühisprooviga. Kell 10.45 algas missa, kus kõik riigid pidid esitama ühe emakeelse laulu. Meie laulsime laulu “Mu süda ärka üles”, mille autoriks on Daniel Reuss. Ühislauludeks olid Leonard Coheni “Hallelujah” ja laul filmist “Nunnad Hoos”  “I will follow him”. 

Peale missat kutsuti meid sööma armastuse lauda. Lauda kutsuti armastuse lauaks, sest kõik laudadel olevad suupisted olid valmistatud kohalike inimeste poolt, tänutäheks esinemiste eest. 

Kõhud täis, saime veidi puhata. Peale puhkust hakkasid proovid õhtuse kontserdi jaoks. Enne kontserti pidime veel mõndade kohalike lastega tantsima. Õpetasime neile kolonntantsu, rukkilõikust, kalamiest ja tervet valda. Mina tantsisin ühe väga armsa neljaaastase tüdrukuga, kes mulle lõpus ka kalli tegi. Kell 7 algas kontsert. Täna olid meil kavas ainult tantsud, mis tähendas, et välja jäid mängud ja laulud. Õhtune esinemine läks väga hästi. See oli arvatavasti kõige meeleolukam muuseumikavaga esinemine, mida olen kogenud ja rahvas ei olnud aplausiga kitsi. 

Peale kontserti saime õhtusööki ja esinesid pillimehed. Otseloomulikult ei saanud me lasta oma pillimeestel üksibda mängida, seetõttu toetasime neid tantsuga. Diskole ei jaksanud täna õhtul keegi minna. 

Saturday, August 18, 2018

Kuues päev 


Tänane päev algas suure rutuga. Põhjuseks oli see, et Karel oli öelnud, et peame 10.20 kultuurimajas olema, kuid tegelikult oli seal vaja olla hoopis 10.10. Hommikusöögist oli enamus meist loobunud, sest lõuna oli juba kell 13.00, ja 10 polnud me isegi vooditest tõusnud, sest 10 minutist piisab, et kultuurimajja jõuda. Kultuurimajas toimus kuldse südame gala, kus esinesid erinevate puuetega inimesed: tantsijad ratastoolides, kurt tantsija, taunisündroomiga inimesed, pime mees laulis ja mängis klaverit. Gala oli väga liigutav. Paljud nutsid (mina kaasa arvatud) ning iga numbri lõpus tõusti juubeldades püsti. Kontsert tuletas kõigile meelde, et miski pole võimatu, kui seda piisavalt tahta ja selle nimel töötada. 

Ülejäänud päev ja õhtu sarnanesid eilsele. Esinesime pooletunnise kavaga, sama tegid ka teised riigid. Tagasi kooli jõudes terroriseerisid meid vaablased, kellele panime nimeks Mikk ja Peeter. Kuigi meie neile vist väga ei meeldinud, otsustasime siiski head inimesed olla. Püüdsime nad kinni ja lasime tagasi loodusesse.
 
Pärast seiklusi putukatemaailmas otsustasime Marise ja Emmaga väiksematele tutvustada lemmikasja, mis Madli meile õpetanud on - mudimisringi. Õhtul toimus taaskord disko. Teemaks oli seekord retro ning toimus dancing queeni valimine. Meid esindas Sanna.

Peol saime ka väikese üllatuse: peale Sanna esindasid Eestit ka meie täiskavanutest saatjad Martina ja Kaisa. Arvan, et hommikul on kõigil kurgud kaasaelamisest valusad. 

Thursday, August 16, 2018

Viies päev 


Hommik algas kell 10 hommikusöögiga. Esimene tantsuproov oli kell 11. Vastandiks eilsele mõnusale jahedale ilmale oli täna õues lausa saun. Peale pooletunnist proovi tilkusime kõik higist. Lõunasöök oli meil täna eriti varajasel ajal - kell 1, sest meil oli vaja bussiga teise linna esinema minna. Rühma tuju oli terve hommikupoolik kergelt kehvavõitu. See oli tingitud väsimusest ja liigsest kuumusest. Õnneks on meil reisil kaasas Leesikate päikesekiir - Miia Maris, kes sellist olekut ei talu. Teel lõunasöögile otsustas ta kõlarist mängima panna ABBA ning mõne hetkega oli kõigil tuju laes, tantsiti ja lauldi. Nakatasime teel söögikohta ka mõned möödakõndijad. Muusika võttis meie üle võimust ning ületasime kogemata vales kohas teed. Samal hetkel sõitis mööda politsei. Kartsime, et saame trahvi, kuid politsei lasi vaid korra signaali ja sõitis edasi. Kell 14.30 alustasime sõitu Szigetzentmiklósse (ma ei toksinud siia suvalist tähekombinatsiooni, see on tõesti linna nimi). Alustuseks toimus meil põhjalik lavaproov, sest siin leidis aset meie esimene pikem esinemine.
 
Enne esinemist käisime kohalikele lastele Eesti tantse õpetamas ning nendega tantsimas. Oli aeg kontserdiks. Peale meie, esinesid veel Küpros, Prantsusmaa, Panama ja Tahiti. Esinemine läks hästi ning meile elati kaasa.

Olen varemgi öelnud, et peale proovi või esinemist on meie riided higist tilkunud, kuid nii märgi riideid peale esinemist pole mina veel näinud - ka aluspesu oli kõigil läbimärg. Kui riided olid vahetatud saime nautida teiste riikide esinemisi. Prantsusmaa on olnud minu isiklik lemmik kogu siinviibitud aja. See pani mind mõtlema, et ehk olengi pigem Euroopa rahvatantsu pooldaja. Eestisse tagasi jõudes peab kindlasti youtube’st üles otsima Inglismaa, Hispaania, Portugali, Horvaatia jt Euroopa riikide rahvatantsud. Suure üllatuse valmistasid ka Panama mehed, kes väga sensuaalselt oma puusi hööritasid. Õhtul toimus Men in Black teemaline disko, kus toimus kõige vaimukama tantsija valimine. Eestit esindas suurepäraselt Jürgen. 

Kahjuks ta auhinda ei võitnud, kuid vaatamate selle oli siiski väga tore.